Setomaa vallavalitsuses alustas mais noorte heaolu spetsialisti kohal tööd Reelika Kalder, kes aitab koolist ja tööelust kõrvale jäänud noortel inimestel nii-öelda ree peale tagasi saada ja elus uus siht leida.
Kohtusime Reelikaga Värska koolimajas, sest noorte heaolu spetsialisti töö kõrval on ta jätkuvalt ka Setomaa koolide õpetaja ja sotsiaalpedagoog.
Millega tegeleb noorte heaolu spetsialist?
Noorte heaolu spetsialist on projekti najal loodud ametikoht, et aidata 16-29-aastastel noortel, kes mingitel põhjustel ei õpi ega tööta, uuesti järje peale saada. See on põhiline sihtgrupp.
Võru maakonnas on see vanusemäär toodud alla 13. eluaasta peale, eesmärgiga ennetada, hoida ära, et noored koolist välja ei kukuks ning aidata neil elus edasi liikuda. See on sihtgrupp, kellega ma hakkan töötama. Tegemist on üle-eestilise projektiga, et ühelt poolt ennetada tekkida võivaid probleeme ja samas anda noortele konkreetset tuge.
Kui palju võib Setomaal olla noori, kes ei õpi ega ole leidnud teed tööellu?
Täpset numbrit ei saa öelda, aga nende arv jääb alla 20. Meil on aastas kaks korda uuendatav nimekiri noortest, kes võivad sellesse toetust vajavasse gruppi kuuluda ja minu esmane ülesanne on välja selekteerida, kes neist päriselt abi vajab ja soovib.
Võib olla, et keegi on tegelikult läinud ära välismaale. On juhuseid, kus noor on tegelikult lapsega kodus. See nimekiri tuleb läbi vaadata ja sellega olen ma alustanud. Võtan noortega kontakti, uurin, kas nad vajavad ja soovivad abi, sest kõik see on ju vabatahtlik.
Noorte heaolu spetsialisti töös on oluline võita noore inimese usaldus, et ta tunneks soovi pakutavast võimalusest kinni haarata. Sellepärast on esmakontakti loomine hästi oluline, sest noor võib ju ka keelduda. Võtmekoht on saada noor suhtlema, siis on võimalus edasi minna.
Aidata noor inimene kas kooli või siis juba tööle?
Suhtlemisest noore inimesega hakkabki välja kooruma, millised on tema eesmärgid. Kas ta sooviks minna kooli või tööle? Kus on see murekoht, miks ta aktiivsest elust välja langes? Noorte heaolu spetsialist on olemuslikult juhtumikorraldaja: ma olen see üks kindel isik, kes aitab noorel erinevate koostööpartneritega suhelda ja edasi liikuda.
Kui ta abi soovib, tuleb suhelda ja käia näiteks töötukassas, võibolla psühholoogi juures… kus iganes, et abi saada. See võib alguses paista üks paras tohuvabohu. Aga mina olengi siis see, kes hoiab kätt pulsil, võtan kontakti, vaatan, kuidas on läinud.
Juhtumikorraldajana teen koostööd töötukassa, kooli, noortekeskuste, lastekaitse, sotsiaalosakonnaga. Olen noore jaoks üks turvaline isik, kellele saab helistada, et aidata üks või teine asi ära teha, tagant lükata. Läheksin vajadusel kaasa kas kooli või töötukassasse võimalusi uurima.
On praeguseks mõni juhtum juba töös?
Alustasin 4. maist ja hetkel (intervjuu toimus 1. juunil – A.B) on üks inimene silmapiiril, kellega koos edasi liikuma hakkame. Aga noorte nimekirja läbitöötamisega pole ma veel lõpuni jõudnud ning neid võib sealt lisanduda.
Kindlasti on lihtsam teha ennetustööd, hoida noored süsteemis sees, mitte lasta neil välja langeda. Üks väljalangevuse märk on noored, kellel on suur koolist puudumiste arv. Kuna ma ise olen ka koolis õpetaja ja osalise koormusega sotsiaalpedagoog, siis saan koolis jätkata ennetustööd, mida ka varasemalt tegin. Et noor ei langeks olukorda, kus ta ei õpi ega tööta.
Selliseid juhtumeid on?
Neid ikka tuleb ja see pole meie valla puhul erandlik.
Vahest on väikeses kohas sellist kahe tooli vahele kukkumist isegi vähem, sest sotsiaalne sidusus on siin suurem, kui linnas?
Jaa, siin ei saa kuhugi ära kaduda. Klassid on väikesed, klassijuhatajad märkavad, sotsiaalpedagoog, lastekaitse. Kõik need partnerid, kellega ma olen koos töötanud.
Praegu on põhikooli ja gümnaasiumi lõpetamise aeg. On nüüd käes kriitiline hetk, mil osad noored võivad kooli- või tööelust kõrvale jääda?
Kooli poolt on klassijuhatajatel üpris hea kontakt oma õpilastega. Klassijuhatajad teavad päris hästi, kuhu lapsed on edasi kandideerinud ja saavad pärast tagasiside, kuhu on sisse saadud ja edasi õppima mindud.
Pigem tuleb selline ärakukkumine siis, kui nad on siit läinud ja uues kohas on kõik oodatust keerulisem. Tihti on see suurem kool – kutsekool, linnakool, samuti ülikool – seal pole nii suurt kontrolli, nagu meil siin, väikses koolis. Sealt saab väljalangemine alguse.
Mida kogukond saab teha, et aidata raskustes noortel järje peale saada ja seal püsida?
Kõige esmane on märkamine. Võib uurida, kas kõik on ikka hästi. Saab ka koostööd teha. Näiteks kui noor ei tööta, siis pakkuda talle võimalust tulla kuhugi töövarjuks, et teda kogukonda kaasata. Kui noor saab tööga tutvuda, siis võibolla tundubki, et ta saab sellega hakkama. Tähtis on olla avatud, anda noortele võimalus. Seda tegelikult ka tehakse.