Vabadussõjas võidelnute mälestuspäeva tähistatakse Eestis igal aastal 3. jaanuaril. See päev on pühendatud kõigile neile, kes osalesid Eesti Vabadussõjas aastatel 1918–1920 ja võitlesid Eesti iseseisvuse eest. Mälestuspäev ei ole riigipüha ega vaba päev, kuid see on riiklik lipupäev ning paljudes paikades korraldatakse mälestushetki ja tseremooniaid langenute austamiseks. Kaitseliidu eestvedamisel korraldati mälestushetked sel päeval kell 10.30 ka Setomaa eri paikades: Värskas, Meremäel ja Luhamaal.
3. jaanuar on Eesti Vabadussõja ajaloos erilise tähendusega, sest just sel päeval 1920. aastal kell 10.30 hakkas kehtima relvarahu Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel. See tähendas aktiivse sõjategevuse lõppu pärast enam kui aasta kestnud ränki lahinguid. Relvarahu ei olnud veel lõplik rahuleping, kuid see lõi aluse rahuläbirääkimistele, mis viisid sama aasta 2. veebruaril Tartu rahu sõlmimiseni. Tartu rahuga tunnustas Nõukogude Venemaa ametlikult ja igaveseks Eesti iseseisvust.
Eesti Vabadussõda algas 28. novembril 1918, kui Punaarmee ründas Narvat. Noor Eesti riik pidi end kaitsma keerulistes oludes, kus puudus algselt nii väljaõppinud armee kui ka piisav relvastus. Sõja käigus kujunes Eesti Rahvaväest toimiv ja võitlusvõimeline armee, keda toetasid vabatahtlikud ja liitlased mitmest riigist. Vabadussõda lõppes Eesti jaoks võidukalt ning selle tulemuseks oli rahvusvaheliselt tunnustatud iseseisev Eesti Vabariik.
Vabadussõjas võidelnute mälestuspäev tuletab igal aastal meelde, et Eesti riik sündis relvastatud võitluse, ohvrite ja kindla tahte tulemusel. 3. jaanuar sümboliseerib hetke, mil sõda vaibus ja avanes tee rahule, ning seob omavahel mineviku ohvrid ja tänapäevase vaba Eesti.
