Setomaal hinnatud päästevaldkonna ekspert Raivo Kunst sai koos presidendi käepigistusega Päästeteenistuse Kuldristi suure panuse eest päästevaldkonna edendamisse. Juhuse tahtel tuletõrjega esmakordselt 1983. aasta detsembris kokku puutunud mees on päästjate rivis tänaseni.
«Sellist asja iga päev ei sünni,» muheles Raivo Kunst Setomaa lehele vastuseks küsimusele, kuidas on tunne Päästeteenistuse Kuldristi vastu võtta. «Väga hea tunne on, et on märgatud.»
Praegu Räpina komandos meeskonnavanemana töötav Raivo Kunst on samuti Setomaa vallavolikogu ning valla kriisikomisjoni liige. Tuletõrjega puutus ta esmakordselt kokku Värskas 1983. aasta ühel pakaselisel detsembriõhul.
«See on jäänud eluks ajaks meelde,» jutustas Raivo. «Tulin sovhoosi töökoja juurest hilja õhtul, ei mäleta enam, mis seal tegin, ja nägin juba kaugelt tulekahju kuma.»
Tol jõuluaegsel õhtul oli kiriku lähistel põlema süttinud üks puumaja, mille kustutamist piki Pikk tänavat kohale jõudnud Raivo kohe organiseerima hakkas. Kuna tollane Värska sovhoos oli jõukas majand, oli sel kolm tuletõrjemasinat – kaks Värskas ja üks Saatses. Värska masinad asusid garaažide juures, kus asub praegunegi komando.
«Ma ei teadnud tuletõrjemasinast midagi,» meenutas Raivo. «Aga kella poole neljaks hommikul olin ma juba nii autojuht kui pumbamees. Kolme tunniga tuletõrjujaks!»
Kuna noor mees oli Vene kroonus teeninud autojuhina, ei olnud masina liigutamine talle uus asi. Küll aga kõik see, mis puudutas kustutamisvee pumpamist, reaalset kustutamistööd. Sellega tuli tutvust teha käigu pealt tol hilisõhtul vabatahtlikuna kustutamisel kaasa lüües.
Märkamatult kulusid tunnid, sest tuletõrje võimekus oli tollal midagi muud, kui tänapäeval. Ent nende tundidega sai vaid paar nädalat sovhoosis tööl olnud Raivost tuletõrjuja, kelle kamandada ja hooldada said hiljem kõik kolm tuletõrjeautot.
Tõsi, esimene tulekahju lõppes sellega, et maja päästa ei õnnestunud. Öö oli nii külm, et kustutusvesi kippus ära jäätuma. «Lõpuks kustutasime Värska [mineraal]veega, mida tehase juurest tsisterniga toodi,» meenutas Raivo.
Kokku tunnustas päästeamet aumärgiga 92 Eesti inimest, kes on viimase aasta jooksul päästnud keerulistes oludes inimelusid, paistnud silma erilise hoolivuse ja vaprusega või on andnud märkimisväärse panuse päästevaldkonda. Tunnustatute seas oli nii kutselisi ja vabatahtlikke päästjaid kui ka politseinikke, kiirabitöötajaid, kaitseliitlasi ja teisi inimesi, kes on oma töö või tegudega andnud olulise panuse inimeste turvalisusesse.
Teiste seas oli tunnustatute hulgas veel üks Setomaa mees: Mikk Kooserile omistati Päästeteenistuse Medal panuse eest Meremäe vabatahtliku päästekomando arendamise eest.
«Inimese elu päästjaks saadakse ootamatult. Elule ohtlikud hädaolukorrad saavad üldjuhul samuti alguse ootamatult ning ühel kitsal ajahetkel muutub kellegi julge otsus ja läbimõeldud tegevus teise inimese elu päästvaks sammuks. See väike hetkeotsus omab kaalu, mille tähendus avaldub hiljem,» ütles vabariigi president Alar Karis tänuõhtul peetud kõnes.
Päästeteenistuse aumärke antakse inimestele, kelle tegevus on olnud eeskujuks ja aidanud kaasa Eesti turvalisusele. Elu päästmise eest antava medaliga tunnustatakse inimesi, kelle kiire ja julge tegutsemine on aidanud päästa inimese elu. Päästeteenistuse aumärke on antud välja alates 1998. aastast.
Päästeteenistuse aumärkide jagamisega tähistati 107 aasta möödumist organiseeritud tuletõrje loomisest. Organiseeritud tuletõrje loomise alguseks loetakse 7. septembrit 1919, mil Estonia kontserdimajas said kokku Eesti vabatahtlikud, riiklikud ja ettevõtete tuletõrjeorganisatsioonid, et luua Eesti Üleriikline Tuletõrje Liit.
ARVED BREIDAKS