Suvisel Setomaal reisimine võib väga hõlpsalt kujuneda palju pikemaks seikluseks, kui esmalt plaanitud. Täpselt nii juhtus sel nädalal Värskas puhanud noore perega, kes end Setomaale kauemaks «unustas».
«Võtsime siin majutuse kaheks ööks, aga sellest on märkamatult saanud neli ööd,» rääkis pereema Anni Müller. «Me ei teinud nii, et käime ühe päevaga kõik kohad ruttu läbi. Võtame rahulikult, et saaks vaadata, lastele näidata ja rääkida.»
Neljapäeval Värska Tsäimajas lõunatanud Müllerid tulid Setomaale perereisile Lääne-Virumaalt. Ema Anni, isa Martin ja lapsed Ats-Johannes ning Juss-Martin.
«Näitasin poistele siin enda käidud radu,» jutustas Anni Müller. «Poisid käisid siin viimati kolm aastat tagasi, kui olid veel päris väiksed. Nüüd oli paras aeg käia neid radu, mida mina nende vanuses käisin.»
Pereema Annil on Värskaga varasemast sidemed. «Minu vanaema ja ema tegid siin, praeguses Põhjalaagris, venekeelsetele õpetajatele eesti keele kursusi,» rääkis ta. «Elasime siin suures, uhkes punases majas ja mina laenutasin paate välja.»
Hiljem, kui laagrid lõppesid, käidi suvitamas Lobotka külas kodumajutuses. «Näitasin poistele siin kõik ette, et neile tuleks see pisik sisse,» muigas Anni. Sealhulgas vaadati üle Rääptsova, Treski lava ja käidi Seitsmemäel.
Mis siis poistele Setomaalt meelde jääb? Ats-Johannes ja Juss-Martin vastavad kui ühest suust, et siin on palju veekogusid. «Igal pool saab ujuda…» sõnab üks. «…ja kala püüda,» täiendab isa Martin.
«Mis on nii tore, et kooli taga on selline staadion,» kiidab Anni. «See on väga äge! Maal peab noori hoidma.»