Sajanditagune linahari, söetriikraud, Eestis 1970ndatel valmistatud ja endiselt töökorras Estroni kalkulaator, peotäis rinnamärke. Kõik need Setomaa muuseumide kogusse jõudnud väärtuslikke esemeid ühendab üks pärituolu – Värska jäätmejaam.
«Valdav osa esemeid jõuab muuseumisse otse inimeste käest, aga pahatihti jõuab selline kultuuripärand hoopis jäätmejaama,» ütleb Setomaa Muuseumide peavarahoidja Hans Mati Laasi ja kraamib lauale museaalid, mille ta Värska jäätmejaamast on päästnud.
«Näiteks see linahari, arvatavasti sajandi vanune,» tutvustab ta. «Viimased sellised toodeti 1930ndatel aastatel.» Väikesest puukarbist tulevad nähtavale aegu näinud rinnamärgid. Näiteks kollasel põhjal suur K – omaaegne kooli korrapidaja märk. Paar söetriikrauda on tõenäoliselt aastatest 1890-1915.
Laasi silm lööb aga eriliselt särama, kui ta kraamib välja pleekinud plastikust korpuse ja suurte mustade klahvidega asjanduse. «Estroni kalkulaator,» kuulutab ta võidukalt. «1979. aastal Eestis valmistatud. Töökorras. Paljud, eriti noored, ei oska ettegi kujutada, et Eestis toodeti elektroonikat, raadioid ja koguni arvuteid.»
Vooluvõrku ühendatuna võtab see Estroni kalkulaator ka pildi ette. Tumedale tabloole ilmuvad rohelised numbrid, mis matemaatikaga täiesti toime tulevad.
Vähemalt korra kuus käib Laasi Värska jäätmejaamas, et kokkuleppel sealse töötajaga vaadata üle sinna toodud esemeid. Harva lahkub ta tühjade kätega. «Jäätmejaamast leiab küll väärtuslikke asju, kuid neil on üks suur miinus: neil esemetel puudub lugu. Kust need pärit on, kes kasutas, millal kasutas…?» selgitab ta.
Kuna sel viisil leitud esemete lugu jääb välja selgitamata, saavad neist muuseumis peamiselt abimaterjalid. Millest on kahju, sest lugu on ju ometigi igal sellisel asjal.
Sestap kutsub Laasi üles pakkuma üleliigseks muutunud asju enne jäätmejaama viimist muuseumile. «Või kutsuge kas või külla enne jäätmejaama ringi,» ütleb ta. «Kui olete ostnud Setomaale näiteks vana talukoha ja näete seal vanavara, mida ei soovi säilitada, kutsuge peavarahoidja kohale. Eriti hinnalised on vanad dokumendid ja fotod.»
Sealjuures ei maksa arvata, et muuseum huvitub vaid väga vanadest asjadest. «Vanu esemeid ja kultuuripärandit juurde ei tule ning käes on aeg, kus vanu, eelmise sajandi alguse esemeid on keeruline leida,» tõdeb Laasi. «Tegelikult on ka eile tehtud käsitöö ju kultuuripärand. See on jälg meist, mis maha jääb. Olge julged pakkuma!»
ARVED BREIDAKS