Valju piksekõmina ja paduvihma saatel algas Küllätüväs pühapäev õhtul 24. Rikka Ivvani pillilaager, kus rohkem kui poolsada noort õpivad nelja päeva jooksul pillimängu ning tunnevad end kui üks suur pere vanas seto talukohas.
«See peaks olema Eestis ainus ühes kohas nii pikalt tegutsenud pillilaager,» ütleb Rikka Ivvani perenaine Sigre Andreson. «Me teeme seda oma kodus ja meil ongi siin nagu üks suur pere. Ei ole külalised, vaid üks suur pere.»
28. juuni õhtul tervitas Küllatüva pillilaagrisse saabunud 55 noort äike ja paduvihm, mis üles pandud telgid kohe sisse kastis. «Oli väga hästi, et telgid said kuivaga üles. Vanemad andsid lapsed ilusasti üle ja kui õhtune tee nussasaiaga oli ära joodud, tuli äike,» jutustas Sigre.
«Vihma on tegelikult vaja,» lisab Ain Raal kõrvalt. «Kaev on nii kuiv, et sai eile (esmaspäeval) korraks tühjaks.»
Pärast paukuvat laagri algust sai pilliõpe esmaspäeval aga kohe hoo sisse ning kestab neljapäeva pärastlõunani, mil kell 15 on taluõuel kontsert.
Sigre Andreson ja Ain Raal on oma Rikka Ivvani talus pillilaagrit korraldanud nüüd juba kokku 24 korda. «Järgmise aasta sügisel saan ma 50 ja tuleb 25. laager. Siis ma olen pool elust laagrit teinud,» muheleb Sigre.
Aastatega on pillilaagri korraldus nii paika läinud, et enam pole vaja isegi päevakava muuta. «Ei ole mõtet uut ratast leiutada, kui vana sõidab väga hästi,» ütleb Sigre.
Pererahva kõrval on laagri ohjamisel abis vabatahtlikud, kes on ise nooremana olnud siin pilliõppel. «Nad teavad täpselt, kui kellelgi on koduigatsus, et mis tunne see tegelikult on. Mõnest meie laagri vilistlasest on saanud õpetajad koolis ja lasteaias, mis on minu, kui õpetaja jaoks eriti äge,» lisab perenaine.
Traditsiooniliselt õpitakse Rikka Ivvani pillilaagris väikekandle, lõõtspillide, samuti viiuli, ukulele ja kitarri käsitsemist. Aga pilliõppe kõrval jagub aega ka kesksuvist ilma nautida ja ujumas käia.
«Rikka Ivvani pillilaagril on kindlalt oma vaim olemas. Nagu Tartul. Seletada seda ei oska, aga see kuidagi on nii,» ütleb Sigre. Noored tahavad ikka ja jälle laagrisse tagasi tulla. Kui mitte enam pillimängu õppima, siis vabatahtlikuna appi korraldama.
«Meil ei vahetu inimesed korraga. See on algusest peale niimoodi olnud ja see toimib hästi,» räägib Sigre. «Ei pea seletama, kuidas asjad käivad. Lapsed pesevad ise nõusid ja teavad, mis kell mis asjad toimuvad. Laagri kava on sisuliselt muutumatu.»