Septembrist on Setomaa vallavalitsuses ametis täiskasvanute heaolu töötaja Diana Saare, kes iseloomustab Setomaa lehele antud intervjuus oma tööd kui vahelüliks olemist inimese ja sotsiaaltöötaja vahel.
Ta on märkaja, kes lahendab elu kitsaskohti enne, kui mõnest sellisest suur probleem saab.
Mis tööd täiskasvanu heaolu töötaja teeb?
Minu jaoks on kõige olulisem inimese märkamine, kogukonda kaasamine. Vahepeal inimene ei tahagi mingit konkreetset lahendust, vaid et teda ära kuulakaks. Selle käigus saab ka mõne väikese probleemi ära lahendada. Näiteks kui ta ei oska nutitelefoniga toime tulla, saan teda sellega aidata.
Ma olen märkaja. Sild inimese ja sotsiaaltöötajate vahel, sest mõni ei taha kohe sotsiaaltöötaja juurde minna. Üritan märgata ka väikseid asju enne, kui asi päris hulluks läheb.
Millised on tüüpilised olukorrad, kus heaolu töötaja tuge tarvis läheb?
Põhiliselt siis, kui inimene ei saa üksinda kodus kõigega enam hakkama. Ta vajab tuge lahenduste leidmisel ega tea, kuhu pöörduda. Sellisel juhul saab ta pöörduda minu poole ja mina juhendan teda õiges suunas. Kui mina ei suuda tema muret ära lahendada, siis leian töötaja, kes seda suudab.
Näiteks, kui inimene ei saa kodus päris hästi enam käia, siis ma leian sellele lahenduse. Kas panna kuhugi mõni tugi või ruum puhtamaks koristada-korrastada, et ta saaks paremini liikuda.
Väga oluline on minu töö puhul usaldus. Kui inimene mind ikka ei usalda, siis on teda ka väga raske aidata. Inimene ei tohi tunda, et teda vaadatakse ainult läbi ta probleemi. Tal on oma lugu, oma harjumused, oma kodu ja oma soovid. Mina tahan võimalusel aidata tal säilitada võimalikult palju iseseisvust. On olemas ütlemine «igaühe jaoks on kuskil keegi». Vahest olen kellegi jaoks kusagil Setomaal just mina see, keda tal on parasjagu vaja.
Kui suur on Setomaal vajadus sellise teenuse järele?
See on täitsa uus töökoht ja ma olen nagu katsejänes praegu. Arvan, et tegelikult on seda ikkagi tarvis. Setomaal on vahemaad igale poole päris suured, eriti, kui inimesed elavad päris metsas.
Vahepeal inimene ei teagi, et tal on võimalik oma murele lahendus saada. Ta ei ole sellest kellegagi rääkinud, tal pole internetti, pole lugenud… Ma pean kuidagi nende inimesteni jõudma.
Kuidas nendeni siis jõuda?
Vaat see on huvitav. Kuna ma olen Setomaalt pärit, siis Meremäe ja Obinitsa kandis teatakse mind päris hästi. Värska kant ja Mikitamäe on natukene võõrad, aga ma olen ka siin juba kontakte saanud.
Olen mõelnud teha koostööd pensionäride seltsidega. Nemad ju teavad, kes nende koosolekutele ei jõua või ei julge tulla või pole transporti… Teiste samaealiste kaudu jõuan nende inimesteni, kes võivad tuge vajada.
Samuti on mul väga head kaastöötajad, avahooldustöötajad, kes on mulle juba maad näidanud, ringi sõidutanud ja olen mõned kontaktid siin loonud.
Alustasid tööd septembrist. Kuidas esimesed nädalad on läinud?
Esimesel tööpäeval ma mõtlesin, et mille sisse ma end olen seganud. Tulin Ameerikast, elasin Tallinnas ja nüüd tulen Setomaale tööle! Ise ka naersin südamest, et mida ma nüüd teen.
Algus on aeglane, nagu alati. Ma pean ikkagi kaardistama, et kuidas ja mida tuleb teha. Aga arvan, et algus on väga hästi läinud. Olen Värskas paari laheda inimesega kontakti saanud, keda aidata. See on kõige olulisem – ma olen suutnud toime tulla nende probleemiga ja nende päeva rõõmsaks teinud.
Kuidas Setomaale selle töö peale jõudsid?
Ma lõpetasin Tallinnas kogemusnõustaja koolituse ja otsisin tööd kogemusnõustajana. Siis mul ema helistas, et Setomaal on selline töökoht avatud, võta nendega ühendust, vaata, mis saab. Ütlesin okei. Mulle meeldib inimestega suhelda ja tundus täpselt nagu minu ala. Tulin siia, tegin tööintervjuu ja siin ma olen.
ARVED BREIDAKS