Seto Kostipäiv tõi nädalavahetuse kahe päeva jooksul taluõuedesse kohaliku toidu otsinguile tuhandeid inimesi ning mõneski koduköögis tuli pererahval tõdeda, et isegi tubli varuga valmistatud sõir ja leivad osteti ära kiiremini, kui arvata osati.
«Mul oli 90 kilo šašlõkki ja 90 kilo lambaliha – kõik sai otsa,» rääkis kodukohviku Harrõoro Hämmätüs peremees Maikal Pikalev. «Väga palju sõira ja koduleiba osteti kaasa. Meil oli 20 kilo sõira tehtud ja sada pätsi leiba – need said üsna ruttu otsa.»
Harrõoro Hämmätüs oli avatud laupäeval ning lõunatund taluõuel meenutas pigem rock-kontserdi toiduala. Inimesi vooris sisse, oodati järjekorras, uudistati ringi. Peremees Maikal hoidis käigus kolme lõket, et maa sees küpsenud lammas püsiks soe, kartul läheks keema ja suitsusaunas valminud viglašašlõkk enne taldrikule lükkamist külmaks ei läheks.
Õuel töötas lett, kust sai tellida toitu, uues elamus oli avatud kohvik-kauplus leiva, pirukate ja muu kaasa ostmiseks. Maja ees segati kokteile. Kokku oli ametis 15 inimest.
«Meil käis 1300 inimest, mis on meie ühe päeva rekord,» rõõmustas Maikal Pikalev. Näiteks 2024. aasta Kostipäeva külastajate arv oli Harrõoros 1150 ja mullu 1050.
«Üldiselt oli meil päris põhjalik eeltöö tehtud, et päev sujuks, aga õppimise kohti oli ikkagi,» tõdes Pikalev. «Kõigist külastajatest käis umbes tuhat inimest läbi nelja tunniga. See pani meeskonna ikka väga korralikult pingutama.»
Näiteks oli pererahval plaanis küpsetada külaliste nähes kaneelisaiakesi, mis aga ajanappuse tõttu Maikali sõnul hästi ei õnnestunud. «Üks uus meeskonnaliige ütles tabavalt, et päeva iseloomustas musta huumoriga marineeritud töökus,» muljetas ta.
«Kõige suuremaks väljakutseks kujunes nõude pesemine. Puhtaid nõusid oli kogu aeg vaja. Üks nõudepesutiimi liige ütles, et nõudekuhi oli nagu mitme peaga lohe: nii kui natuke sai järje peale, kasvas mustade nõude hunnik topelt suuremaks,» meenutas peremees. «Meie külalised olid supertoredad ja kannatlikud, seisti ilusti järjekorras ja isegi lasti vahele.»
Tõsi, need, kes jõudsid kohale vastu õhtut, pidid leppima asjaoluga, et põhipraadi enam pakkuda polnud. «Neile soovin mõistmist. Meie toidud valmivad kuue tunni jooksul ja väga raske on ennustada, palju tuleb toorainet varuda. Oleme ikkagi kodukohvik,» lisas Maikal.
Kokku oli Setomaal tänavusel Kostipäeval avatud 20 kodukohvikut. Täpsem külastusstatistika on veel kokku löömisel, kuid esmane tagasiside näitab, et Setomaa toiduturismi suursündmus läks täkkesse.
Kirsi Talo perenaine Kaidi Kerdt tõdes, et kogu suvi on olnud erakordselt edukas, nagu seda oli ka Kostipäiv. «Meie taluõuelt astus Kostipäeval läbi umbes 1200 inimest, mis on Kirsi talo rekord,» märksi ta. «Leelokoori esinemise ajal ei mahtunud inimesed küüni äragi.»
Kodumajutusega tegeleval Kirsi talol on perenaise sõnul käsil oma senise ajaloo rekordiline aasta. «Meil põhimõtteliselt pole ühtegi vaba päeva. Kuidagi on käesolev aasta maru töine, et kogu aeg võõrustame,» rääkis Kaidi Kerdt. «Jaapanist on palju turiste, Austraaliast samuti ning muidugi siseturism. Näiteks Master Cheff Roman Zasterinski õhtusöögil oli meil 65 inimest küünis.»
Obinitsas teatrikohvikut pidanud Kauksi Ülle sõnul on Kostipäeva tähtsus mõneti alahinnatud. See pole pelgalt päev või paar, mil kodukohvikud on avatud. Tegelikult eelneb suur töö, kuhu on kaasatud mitte ainult perekond, vaid suurem suguselts ja sõbrad. See liidab inimesi ja kogukonda.
«Kostipäevast on meil kujunenud meie suurpere kokkutulek,» sõnas Kauksi Ülle. «Meie kohvik on Kostipäeval kaasa löönud algusest peale ja esimestel aastatel polnud majas vettki. Vahepeal on pikne elektri välja löönud… kõike on ette tulnud.»
Kogenud kodukohvikupidajana jagab ja mõistab Kauksi Ülle kolleegide meelehärmi, et osad toidud saavad juba enne päeva lõppu otsa. «Ükskõik, kui palju ma kurke hapendan, ükskõik mitu pangitäit, alati tuleb neid puudu,» muigas ta.
ARVED BREIDAKS